Laps vajab toetavaid ja nõudlikke vanemaid


August 5, 2015

Kategooria: Kasvatamine

Elu meie ümber on muutumises ja seda on tunda ka laste kasvatamises. Paljud põlvest põlve edasiantud kasvatusvõtted on aegunud ja uusi stiile on nii palju, et raske on aru saada milline neist just minu lapsele ning mulle endale sobib.
Kõik kasvatusteooriad ei toimi ka. Samas on emaks-isaks olemine keeruline ja vastutusrikas amet selles mõttes, et eeldab teatud teadmisi ja oskuseid. Lapsevanemaks ei sünnita, vaid selleks olemist saab ja tuleb õppida.

Laps vajab hakkama saamiseks eelkõige emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi, mille eelduseks on eneseteadlikkus ja iseseisev mõtlemisoskus. Olulise tähtsusega on vanemate arusaamine oma rollist, ning põhimõtted, mida oma lapse kasvatamisel järgitakse. Just need kujundavad lapse arusaama endast ning arendavad tema oskust arutleda teemadel, kes ma olen, milline on minu roll siin maailmas ning millised on minu võimed, õigused, kohustused.

Neli kasvatusstiili
Vanemlus on lapsevanema pidev tegevus lapse suhtes. Eristatakse nelja vanemluse tüüpi – autoritaarset, autoriteetset ehk positiivset, kõikelubavat ehk järelandlikku ning hooletusse jätvat ehk ükskõikset. Kaasaegsed eksperdid peavad autoriteetset vanemlusstiili kasvatuses kõige tõhusamaks.

Joonis-m-est


Joonis-Est

Nõudlik ja tundlik autoriteetne vanem
Esmapilgul keerulise sõnapaari “autoriteetne vanemlus” taga peituvad tegelikult lihtsasti mõistetavad põhimõtted lapse kasvatamiseks. Perekonnas, kus kasutatakse autoriteetset kasvatusstiili, austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi ning oluliseks peetakse lapse ja vanema vahelist kokkulepetel põhinevat suhet. Vanema ülesandeks on seada lapsele piire, mis arvestavad lapse vajaduste, huvide, arvamuste ja isikupäraga. Lapsel on kergem nõudmistest ja käitumisreeglitest kinni pidada, kui ta on kaasatud perekonna otsustesse, tema seisukohti on küsitud ning nendega võimaluste piires ka arvestatakse. Oluliseks peetakse sotsiaalsete väärtuste kasvatamist.

Autoriteetne vanem seab piire, selgitab asju ja nõuab oma lapselt eakohast käitumist ning julgustab ja abistab teda. Autoriteetse stiili kohta öeldakse, et see on nõudlik ja samas ka tundlik. Nõudmised on mõistlikud ja piirid on paigas. Sõnakuulelikkuse tagamiseks ei kasuta lapsevanem karistust vaid paindlikku kontrolli. Kui laps näeb oma eesmärgi saavutamiseks vaeva, peaks sellele järgnema vanemapoolne tunnustus.

Pahandust teinud lapsega tuleb rääkida
Lapsed õpivad maailma tundma katsetades. Ükski laps ei taha olla halvasti käituv ning sobimatul käitumisel on alati mingid põhjused: näiteks ei teadnud laps, et antud käitumisviis on taunitav või tal puudusid oskused muud moodi olukorda lahendada. Sageli on halvasti käitumise taga läheduse puudumine, hirmud või ülekoormus.
Kui laps teeb pahandust, tuleb rääkida lapsega, ning uurida, kuidas laps tekkinud olukorda selgitab. Igal käitumisel ja tegevusel on oma loogika ning oma põhjendus on ka lapsel. Karistamine teeks olukorra hullemaks, sest lapse rahulolematus suureneb veelgi. Lapsega on hästi siis, kui tema emotsionaalsed vajadused on täidetud, kui teda julgustatakse ja toetatakse. Vanema ülesanne on teda kuulata ja koos olukord läbi arutada, et kuidas edaspidi asju paremini teha.

Laps on vanemate peegelpilt
Iga laps vajab turvatunnet, mida saab talle pakkuda kogenum ja vanem inimene, kellest laps peab lugu ja keda ta tajub autoriteedina. Ema-isa saavad oma lapse silmis olla autoriteedid ainult siis, kui nad käituvad oma sõnade järgi. Vanemaga koos olles jälgivad lapsed pidevalt oma ema-isa kõrvalt ja õpivad nende tegude põhjal, mis on hea ja mis halb. Laps tunneb hirmu vanema ees, kes räägib üht, aga käitub vastupidiselt. Kõige rohkem kannatab seeläbi lapse turvatunne, kuna ta ei saa sellist täiskasvanut usaldada. Lapsed annavad andeks palju, aga mitte valetamist.

Lapse poolt kodust kaasa saadavad väärtushinnangud sõltuvad paljuski vanemate isiklikust eeskujust. Seepärast ei ole probleemide tekkimisel mõtet vanemal süüdistada ja rünnata last, vaid analüüsida oma senist käitumist ning üritada seda vajadusel muuta. Sellele arusaamale tuginedes kasutatakse paljudes riikides käitumisraskustega laste puhul multisüsteemset teraapiat, kus põhirõhku pannakse mitte laste, vaid teda ümbritseva võrgustiku – vanemate, õpetajate ja teiste lapsega otseselt kokkupuutuvate inimeste – nõustamisse. Sellise süsteemi eesmärgiks on läbi võrgustiku liikmete muutunud käitumise suunata ka lapse käitumist.

Iga lapsevanema eesmärgiks on kasvatada oma lapsest õnnelik ja enesekindel inimene, kes saab elus hästi hakkama. Autoriteetse vanemluse põhimõtted annavad vanematele head töövahendid, et luua kodus keskkond, kus tunnevad end hästi ja turvaliselt kõik pereliikmed. Lapsele piiride seadmine ning talle heaks eeskujuks olemine, järjepidev selgitustöö tegemine ja ärakuulamine, julgustamine ja toetamine ning tunnustuse jagamine on aluseks rahulolevale perele, kus võetakse arvesse nii vanemate kui lapse vajadusi.

Tekst: Rita Rätsepp, psühholoog


Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 76 lugeja jaoks kasulik.