Kuidas lapsele meelemürkidest rääkida?


Veebruar 27, 2015

Kategooria: Kasvatamine

Varajane purjutamine kahjustab lapse toimetulekut, ent paraku alustavad Eesti lapsed meelemürkide proovimist väga varakult. Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja-pereterapeut Kadri Järv-Mändoja soovitab lastevanematel ennetustegevusega alustada juba enne 11. eluaastat.

Uuringud näitavad, et iga kolmas 11aastane on proovinud alkoholi ja iga kolmas 13aastane on olnud purjus. Suitsetamist proovivad paljud umbes 12aastaselt. Nendest, kes 15. eluaastaks on proovinud narkootikume, on enamik varem suitsetanud või alkoholi tarbinud.

Paraku on aju-uuringud näidanud, et mida varem laps meelemürkide kasutamisega alustab, seda suurem on kahju tema kesknärvisüsteemile ja aju arengule. Enim saab mõjutatud aju eesmine osa, mis asub lauba taga ja mis areneb kõige kiiremini just teismeeas.

Selle ajuosa kahjustuse korral langeb keskendumisvõime, suutlikkus eesmärke seada ja tegevusi lõpetada. Väheneb enesekontrolli võime ja motiveeritus. Kahjustada saab kõik see, mis aitaks lapsel edasises elus edukas olla. Samuti suureneb risk sõltuvuse välja kujunemiseks. Kõiki neid kahjustusi on võimalik ära hoida ja sõltuvusse sattumise riski vähendada, kui laps meelemürkide esmakordse proovimise edasi lükkab või proovimist üldse ei alustagi.

Kahjustused on ettearvamatud

Kahjuks on kujunenud nii, et paremate tegevuste puudumisel peavad paljud noored täiskasvanuks saamise osaks just alkoholi ja suitsu. Teismeeas on täisealiseks saamisega suur rutt. Loovad ju alkoholireklaamidki kuvandi, et lõbus ja stiilne pidu toimub koos siidri, õlle või veelgi kangemate jookidega.

Noores eas meelemürke tarvitanud täiskasvanud, kes väidavad, et asjad pole sugugi nii hullud, räägivad ainult enda kogemusele tuginedes. Tegelikult on inimesel ise enda seisundit keeruline hinnata, sest puudub võrdlusmoment. Tuntakse, et saadakse oma eluga täitsa hästi hakkama, kuid tegelikult oleks võimed ja saavutused ehk veelgi paremad, kui meelemürgid oleksid varajases nooruses tarvitamata jäänud.

Tuleb arvestada sedagi, et inimesed reageerivad meelemürkidele erinevalt ja tekkivate kahjustuste suurus on üsna ettearvamatu. Seega ei peaks nii tõsise teema puhul võtma eeskujuks isiklikku kogemust ja sellest järeldusi tegema, vaid teaduslikest uuringutest lähtuma.

Lapsevanem kehtestab piirid

Iga lapsevanem saab ise päris palju ära teha, et laps ei hakkaks meelemürkidega katsetama. Lapsevanema roll ongi lapsele selgitada, mis on hea ja halb ning millised on elu reeglid. Nii nagu vanemad selgitavad juba väikestele lastele, kuidas liikluses käituda, tulega ümber käia või kui oluline on hambapesu, nii loomulikult võiks suhtuda ka sõltuvusainete kahjulikkusest rääkimisse ja kehtestada nende tarbimisele väga selged piirid.

Võib ju tekkida küsimus, miks väikestele lastele ikkagi meelemürkidest rääkima peaks? Oleme ju harjunud ennetuseks pidama seda, kui koolis räägitakse teismelistele sõltuvusainete laastavast mõjust ja sinna juurde näidatakse ka õõvastust tekitavaid pilte.

Tegelikult on leitud, et tõhusaim ennetus toimub enne seda, kui laps sõltuvusainetega, ehk siis alkoholi, tubaka ja narkootikumidega, katsetama hakkab või jõuab sellesse vanusesse, kus sõprade arvamus on vanemate omast olulisem. Arvestades Eesti statistikat tuleks sõltuvusainete tarbimise ennetamisega hakata tegelema enne lapse 11. eluaastat.

Kuidas seada piire ja mida rääkida?

Millal alustada rääkimist?
Parim aeg teemaga algust teha on kohe, kui laps hakkab selle kohta küsimusi esitama. Näiteks võib nelja-aastane mõnda purjus inimest nähes selgitust küsida. Samuti võib laps õhtusöögilauas uurida, mis jook see on, mida vanem joob – need on head võimalused selgitustöö tegemiseks ja väärtuste edasiandmiseks.

Mida väiksem laps, seda lihtsam jutt.
Lapsed ei vaja detaile, kuidas täpselt mingid ained mõjuvad. Neile tuleks hoopiski selgitada, et mõned ained on lapse tervisele kahjulikud, sest laps alles kasvab ja kui sel ajal meelemürke kasutada, siis ei arene kõik nii nagu peaks. Vanem võiks koos lapsega raamatutest ja internetist uurida, mis on aju ning milliseid käitumisi aju mõjutab. Kui laps joob alkoholi, teeb suitsu või tarvitab narkootikume, siis ei saa aju areneda nii nagu peaks – seega on lapsel raskem õppida ja teha elus kõiki neid asju, mida ta võib olla sooviks. Täiskasvanud aga enam ei kasva, neile need ained nii kahjulikud ei ole. Kuid ka suured inimesed ei tohi meelemürkidega liiale minna. Palju tarbides ei saa inimene enam nende aineteta elada ja jääb haigeks.

Räägi korduvalt!
Hambapesust ja muudest olulistest harjumustest räägivad vanemad päevast päeva. See ongi normaalne ja vajalik, et laps õpiks enda eest hoolitsema ning oskaks vältida ohtlikke ja tervist kahjustavaid olukordi. Sama on sõltuvusainetega. Ühekordne jutt kipub meelest minema. Rääkida tuleks ikka ja jälle.

Sea selged piirid.
Vanem võiks neil teemadel rääkides alati selgelt lapse alkoholi tarvitamise suhtes oma negatiivset hoiakut väljendada. Öelda näiteks nii: “Ma ei luba sul alkoholi, suitsu ega narkootikume proovida. Kui oled saanud sama suureks kui mina, siis oskad juba ise otsustada, mida sa oma tervisega teed.”

Tee lapsega kokkulepe.
Leppige kokku, et ta sõltuvusaineid ei proovi ega tarvita. Näiteks võid öelda: “Mis sa arvad, kui me lepiks kokku, et sa neid aineid ei proovi ega tarvita. Kui oled täiskasvanuks saanud, siis võid ise otsustada, mida teed.” Selline kokkuleppe sõlmimine võib esmapilgul tunduda kummaline, kuid tegelikult on see hea viis, kuidas aidata lapsel ahvatlustele vastu panna.

Kokkulepet tehes hoidu ähvardustest ja karistustest.
Uuringud näitavad, et karistustel ei ole pikemaajalist mõju. Laps hakkab vanema eest varjama ja valetama ning vanem ei pruugi teadagi, kui ohtlike asjadega laps tegeleb. Karistused rikuvad lapse ja vanema vahelise usaldusliku suhte, mida laps tegelikult hädasti vajab ning igasugused kokkulepped muutuvad sisutühjadeks. Kodusest toetusest ilmajäänuna otsitakse seda mujalt ja üritatakse ennast riske võttes kaaslaste silmis tõestada. Seega toovad karistused vaid probleeme juurde, mitte ei lahenda neid.

Hoia lapsega usalduslikku suhet.
Usalduslik ning lähedane suhe lapsega tekib siis, kui vanem on samal ajal nõudlik ja konkreetseid piire kehtestav, kuid ka last mõistev. Vanem peaks oskama oma vajadusi selgelt väljendada ja lapse vajadusi kuulata ning neist kahest lähtuvalt selgeid piire seada. Laste jaoks ei pea vanem olema täiuslik ja eksimatu, vaid siiras ja aus. Usalduslikus õhkkonnas loodud kokkulepetest soovib laps ise kinni pidada, sest ta peab vanema arvamusest lugu ja võtab vastutuse.

Ole tunnete väljendamisel aus.
Väljenda oma nördimust ja pettumust, kui laps kokkuleppest kinni ei pea. Ütle näiteks: “Ma olen pettunud, et sa meie kokkuleppest kinni ei pidanud. Mul on kahju.” Seejärel ole valmis last hinnanguvabalt kuulama, et mõista, miks ta lubadusest kinni ei pidanud. Enamasti on põhjuseks teiste noorte poolne surve. Need on noortele väga hellad teemad ja nad ei vaja siin vanemate poolseid targutusi, vaid mõistmist. Lapsega tuleks koos arutada, kuidas öelda “ei” – kui laps oskab suhelda ja ennast kehtestada, on tal lihtsam enda tõekspidamistele truuks jääda.

Tunne huvi, kus laps viibib ja mida ta teeb.
Loomulik ja ka viisakas on võtta ühendust teise lapsevanemaga, kelle juurde su laps külla läheb. Sea selline süsteem sisse juba varakult ja õhuta ka teisi vanemaid seda tegema. Tunne huvi, millised on peod ja mida lapse eakaaslased sõltuvusainetest arvavad.

Ära paku lapsele ise alkoholi ega suitsu.
See on müüt, et kui laps koduse järelevalve all meelemürkidega tutvust teeb, siis ta ei hakka väljaspool kodu neid tarvitama. Tegelikult on efekt vastupidine. Lapses tekib hoopiski huvi ja vanemaga koos joomisest teeb ta järelduse, et meelemürkide tarvitamine on lubatud ka väljaspool kodu ning lapsevanem aktsepteerib joomist.

Allikas:
perejakodu.ee


Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 57 lugeja jaoks kasulik.