Kaassõltuvus


Juuli 9, 2016

Kategooria: Narkootikumid

Paljud lapsevanemad on oma lapse uimastipruukimisest sedavõrd häiritud ja mures, et jätavad hooletusse nii iseenda kui ülejäänud pereliikmete vajadused, kuna nende meeleolu ja kodus valitsev õhkkond sõltuvad peamiselt uimasteid pruukiva lapse tujudest.

Lasta pereliikme sõltuvusel koduses elus kõige üle võimust võtta on imelihtne, tekib niiöelda kaassõltuvus. Uimastitel on suur jõud, mis paneb ka kõige erinevamad noored üsna ühtmoodi käituma, kaassõltuvus toimib samamoodi. Sellised vanemad püüavad meeleheitlikult kontrollida iga oma lapse tegu ja liigutust ning klaarida tema tegude tagajärgi. Kodus valitseb rusuv õhkkond ja usaldamatus, igasugune aus ja vahetu suhtlemine on praktiliselt võimatu. Kodukorra reeglid ei kehti ning käib lakkamatu võimuvõitlus, sageli on ka vanemad omavahel konfliktis. Nii ema kui isa sõltuvad suurel määral oma uimasteid pruukiva lapse emotsioonidest ning usuvad, et neilgi ei saa olla hea, kui nende lapsel parasjagu paha tuju on. Nad ei võta enne midagi ette, kuni pole hoolega kaalunud, kuidas laps reageerida võiks. Perekonnas võtab maad pidev närviline valvelolek, mis haarab kõiki peale sõltlase enda.

Nagu uimastisõltuvus, on ka kaassõltuvus loomult süvenev. Nii saab uimastisõltlasest pikapeale lausa ekspert oma vanemate süütunde süvendamisel. Ka parimates tingimustes kasvavatel noortel pole lihtne õppida oma käitumise eest vastutama. 11 – 15. aastased noored on justkui projektorid, süüdistades oma käitumises kõiki peale iseenda. Erinevalt muudest noortest ei kasva varakult uimastitega alustanud lapsed sellest staadiumist välja ning on üha vähem suutelised oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Pikapeale hakkavad ka lapsevanemad lapse süüdistusi omaks võtma. Oskamatus ise lapse uimastiprobleemidele lahendus leida alandab enesehinnangut, vanemad tunnevad end rusutuna ja süüdi ning pühenduvad veelgi enam lapse kontrollimisele ja tema tegude tagajärgedega võitlemisele. Nad veedavad tunde planeerides, kuidas lapsega olla ja käituda ning otsivad palavikuliselt üht kindlat võluviisi, mismoodi lõpuks oma lapseni jõuda. Üks vanematest on enamasti see, kes asja aktiivselt veab ning probleeme pidevalt arutab, teine on end pealtnäha distantseerinud ja teeb justkui kõik, et end lapse probleemidest eemal hoida. See nõuab õigupoolest samapalju energiat kui intensiivne probleemidega tegelemine, need on ühe mündi kaks külge. Sageli on kõige selle tagajärg võõrandumine nii ülejäänud pereliikmetest kui oma abielust, sest nende asjade jaoks ei jätku enam energiat. Taolises perekonnas kehtib terve rodu kirjutamata reegleid, nagu näiteks:

  • ära jaga teistega oma tundeid,
  • ära naera ega tee nalja,
  • võta kõike surmtõsiselt,
  • ignoreeri omaenda vajadusi,
  • vaata probleemidest mööda,
  • ära mingil juhul oma uimastisõltlasest last kuidagi vihasta.

Kõige selle keskel elamine ei tundu sageli sugugi nii hull, kui sellest lugemine või kõrvalt jälgimine, sest asjaosalised ise harjuvad.

Erinevalt kaassõltlastest ei pea uimastisõltlane ise sõnu millekski. Lõputult korratud „ma ütlesin talle, et kui ta joomist ei lõpeta, siis…“ ei oma mingit tähtsust, kuni ähvardust tõepoolest täide ei viida. Vihastamise ja tegutsemise asemel on aga kaassõltlased pigem kurvad, et laps neid kuulda ei võta. Kaassõltlastest lapsevanemad vajavad ka ise abi, et oma elu tagasi rööbastele seada.


Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 8 lugeja jaoks kasulik.