Arvutimängud – kas ainult friikidele?


Juuni 12, 2015

Kategooria: Nutiseadmed ja arvuti

Lastevanematele suunatud (aja)kirjandusest võib lugeda, kui halb on arvutiga mängimine. Ent kui sellega liiale ei lähe, võib sel olla ka positiivseid külgi. IT-spetsialist Joel Välja aitab mõista, miks teismelised mängivad.

Tere, minu nimi on Joel ja ma olen malemängusõltlane. Kõlab veidralt? Male on tore, võimatu on kujutada ette kedagi, kellele male võiks nii palju meelehärmi teha, et ta peaks ennast sõltlasena esitlema. Asendame sõna “male-” sõnaga “arvutimängu-” ja nüüd noogutab nõustuvalt kaasa juba enamik lapsevanemaid. Eks see üks kahtlane värk ole. Suurekaliibrilised tulirelvad, haljad mõõgad, kuristikku kihutavad autod ja zombid, no kellele seda jama vaja on?Arvutimängud on paljudele lapsevanematele jäänud kaugeks ja natuke hirmuäratavaks. Neid kiputakse seostama üksinduse ja endassetõmbumisega, halvimal juhul ka vägivaldse käitumisega. Etteruttavalt võin öelda, et asi pole siiski nii sünge, kui paistab. Järgnevalt selgitan, miks inimesed üldse arvutimänge mängivad, ja tutvustan veidi mänguliike.

Kes arvutimänge mängivad?

Kas see on tõesti ainult oma vanemate keldris elavate friikide teema või on siin tavainimesel ka midagi avastada? Tundub, et on, sest 2011. aasta mänguturu väärtust kogu maailmas hinnati 74 miljardile dollarile. Seda on rohkem kui terve muusika- ja filmitööstus kokku. Võrreldes teiste meelelahutusvaldkondadega on mängumaailm liikunud stabiilselt ühes suunas, ehk üles, ja miski ei näita, et see hoog vaibuks.

Põhjuseid on mitu. Viimasel aastakümnel on enim populaarsust kogunud sellised meediavormid, kus inimestel on võimalik aktiivselt kaasa lüüa ja endast jälg maha jätta. Inimesed ei rahuldu enam passiivse tarbimisega ja kõik uued meedianimed, kes on seda mõistnud, on lühikese ajaga meeletult populaarseks saanud.

Miks arvutimänge mängitakse?

Tegelikult ümbritsevad mängud meid kõikjal – lihtsalt sellepärast, et inimene vajab oma ellu mängu. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli valida, kas minna sõpradega õunaraksu, anda naabertänava poistele hagu või käia kooli taga räämas väljakul kossu mängimas, siis arvutite võidukäik on avardanud meie mängumaailma tundmatuseni.

Lapsepõlves mängitud sõja- ja spioonimängud seisid suuresti laste elava fantaasia najal. Nüüd saab kogeda lugematul hulgal erinevaid fantaasiamaailmu. Ja teha seda koos sõpradega: paljud populaarsed mängud on mõeldud just mitmekesi mängimiseks. Vahel kipuvad “sõprade” seltskonnad päris suureks minema. Näiteks netipõhises mängus World of Warcraft tuleb ette päevi, kui korraga seikleb ühes virtuaalses maailmas 1,5 miljonit inimest.

Võimalus lõõgastuda. Põhjuseid, miks arvutimänge mängitakse, ongi põhimõtteliselt kaks. Esimene neist on selline, millest ka mängukaugel inimesel on lihtne aru saada. Me mängime, et lõõgastuda ja põgeneda korraks hallist argipäevast kuhugi, kus võime olla keegi teine, teises ajas, teisel maal. See on kui hea raamatu lugemine.

Sellised mängud ei vaja muud kui natuke aega, ja hetkega võime luurata pimedal sõjatandril, põgeneda mõne eriti verejanulise lohe eest või sõita uue McLareniga mööda palmidest pikitud tänavat – igaühele midagi.

Neid maailmu, mida arvutimängudes külastada saab, on kujuteldamatult palju. On keskaegseid kindlusi, tähesäras tulevikulinnu, kosmoselaevu, teisi planeete. Hea mäng avardab silmaringi ja pakub võimaluse kogeda eri keskkondi nagu hea ulme- või põnevusromaan. Kui tekib vajadus mäng katkestada, võib seda hiljem samast kohast jätkata.

Võimalus mõõtu võtta. Teine oluline põhjus, miks inimesed arvutimänge mängivad, on võistlusmoment. See on paljudele sportlik hobi, mis annab võimaluse tõestada oma paremust teiste mängijate ees. See on sõda, kus keegi ei saa haiget, kus auhinnaks on au ja kuulsus.
Selliseid mänge nagu Counter-Strike, Quake ja Team Fortress ei mängita võrgus koos teiste mängijatega selleks, et rahuldada oma verejanu ja nautida nelja ilmakaarde lendavaid kehaosi.Vastupidi: see, mida mängukauge inimene peab vägivallaks, jääb mängijatele endile enamasti märkamatuks.

Nendes mängudes võiks asendada kõik vägivaldsed efektid koomilistega ning mängijatel oleks ükskõik, sest seal on tähtis olla kiirem, kavalam ja osavam kui vastane. Muu on teisejärguline.
Mäng on psühholoogiline võitlus kahe osapoole vahel: kes suudab viimase hetkeni oodata, kes teeb kõige hulljulgema ja ootamatuma rünnaku, kelle käsi on täpsem ja kelle närv peab vastu. Mäng on vaid vahend lahingu pidamiseks.

Lühike arvutimängude ABC. Siinkohal oleks paslik tutvustada tähtsamaid mänguliike.
Kõige aeganõudvamad on tavaliselt strateegiamängud (tuntumad esindajad Age of Empires ja Starcraft). Neis on mängija ülesandeks kontrollida oma vägesid ja ressursse nii oskuslikult, et ta jõuaks kõige kiiremini eesmärgini, olgu selleks vastase baasi alistamine vm.

Edasi tulevad simulatsioonimängud, mille alla kuuluvad nii automängud kui ka SimCity tüüpi mängud, kus mängija ülesandeks on ehitada võimalikult vinge linn. Simulatsioonimänge on tegelikult väga erinevaid, seal saab juhtida nii lennukeid kui ka ronge, rajada nii lõbustusparke kui ka transpordiimpeeriume. Muide, nooremapoolsete tüdrukute hulgas populaarne The Sims kuulub samasse kategooriasse. Küsimusele, mida seal simuleeritakse, peab vist vastama: “Halli argipäevaelu…”

Kolmas, tänapäeval natuke unarusse jäänud žanr on seiklusmängud, nagu Monkey Island ja Sam & Max. Viimastel aastatel on hakatud 1990. aastate parematest mängudest tegema uusversioone ja loodame, et see jätkub.

Paljudele peaksid tuttavad olema ka platvormimängud, mille põhimõte on lihtne: hüpata sädeleva mündi järele on hea, kukkuda pimedasse laavaga täidetud auku on halb. Super Mario nimi on ilmselt enamikule tuntud.

Väga tähtis mänguliik on RPG (lühend fraasist role playing game) ehk rollimängud, kus põhirõhk on individuaalse mängukarakteri arendamisel ja täiendamisel. Nende mängude tegevus toimub tihti fantastilistes keskkondades, kus mängija saab valida, kas ta tahab olla inimene, haldjas, mäekoll või keegi muu. Kategooria populaarseimad esindajad on netipõhised, nagu World of Warcraft.
Kõige viimane žanr on see, mis lapsevanematele hirmujudinad peale ajab ja mida tihti esitatakse näitena, kui juttu tuleb arvutimängude pahelisusest – FPS (first person shooter) ehk maakeeli laskmismäng. Neis mängudes kontrollib mängija oma tegelaskuju tema pilgu läbi. Sealt leiab nii külm- kui ka tulirelvi ja enamasti pole nende eesmärk pakkuda silmailu, vaid neid ikka oma vastase peal kasutada. Tuntumad nimed on Counter-Strike, Quake ja Call of Duty.

Kas arvutiga mängimine võib olla ka kasulik?

Kindlasti. Paljudel lastel on see aidanud kiiremini selgeks õppida inglise keele – arvutimängudes pole ju eestikeelseid subtiitreid. Internetipõhistes mängudes peab tihti suhtlema teiste mängijatega, seda nii kirjalikult kui ka suuliselt. Ka on igal maal oma mängijate kogukonnad, kus suheldakse emakeeles. Kui sul on tahtmine näiteks prantsuse keelt harjutada, pole see mingi probleem.

Üks tähtsamaid valdkondi, mida arvutimängud arendavad, on visuaalne ja ruumiline taju. Mängivaid noori uurides on leitud, et nad suudavad korraga jälgida suuremat hulka ja kiiremini liikuvaid objekte. Samuti oskavad nad paremini välja filtreerida ebaolulist visuaalset infot ja eri objektide vahel tähelepanu kärmemini ümber lülitada. Need omadused on teatud aladel elu ja surma küsimus. Näiteks usaldavad iga päev lennukites miljonid inimesed oma elu pilootide ja lennukontrollikeskuse töötajate kätte, kes neid omadusi vajavad.

Areneb ka koordinatsioonivõime. Paljud arvutimängud nõuavad korraga klaviatuuri ja hiire kasutamist, tihti pead samal ajal võõrkeeles suhtlema ja sekundi murdosa jooksul otsuseid langetama.

Kokkuvõttes treenivad arvutimängud oskust probleeme lahendada. Iga arvutimäng pole ju muud kui maailm oma seadustega. Mängijal on vaja täita ülesanne ja selleks võib üritada neid seadusi võimalikult efektiivselt ära kasutada, neid väänata või hoopis murda. Vahest tunduvad arvutimängurid elukauged, kuid tegelikult on igaühes neist peidus väike pragmaatik. Seal, kus kõrvaltvaatajale paistab verine lahinguväli, on mänguri jaoks süsteem: tasapind, kaugus, trajektoor, kiirus, aeg. Paljud mängijad ei teadvusta endale, mida nad tegelikult päevast päeva teevad – lahendavad ruumilisi füüsika- ja matemaatikamõistatusi. Loodan, et suutsin natuke selgitada, miks inimesed (nii noored kui ka vanemad) arvutimänge mängivad ning kui lõbus ja ühtlasi kasulik võib see tegevus olla.
Lapsevanemad, küsige oma lastelt, mis mänge nad mängivad ja kuidas neil läheb. Äkki te ei teagi, et teie vastas istub keegi, kes on mõnes mängus nii kõva käpp, et vastased paljalt tema nime nähes kaeblikult oigavad. Teile on ta pojake Mart, vastastele kõige kardetavam snaiper.

2 OHUKOHTA

Kõigest positiivsest hoolimata tuleb arvutimänge armastavatel lastel silm peal hoida, sest liigse mängimisega kaasneb ka ohte.

Esiteks silmade ülepinge. Leppige kokku, kui palju võib laps päevas arvutis olla, ja seadke sisse kord, et iga teatud aja tagant teeb ta mängus pausi.

Teiseks ei mõju arvuti taga kängus istumine hästi rühile, kopsudele ega lihastele. Hea oleks, kui laps käiks ka trennis või läbiks vähemalt koolitee jalgsi.

Kui teil tekib kahtlusi, kas suudate seda kõike lapsele selgitada, alustage lihtsaimast. Näidake üles huvi tema hobi vastu ja selgitage, et enda tervise eest hoolt kandes saab ta ka mängus paremini hakkama. Maailma paremad profimängurid on enamasti heas füüsilises vormis ning keegi neist ei lähe võistlustele magamatusest uimase pea, veripunaste silmade ja längus õlgadega.

perejakodu.ee


Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 24 lugeja jaoks kasulik.